Teadlik lapsevanemaks olemine: kuidas ma lõpetasin sildistamise ja moraliseerimise...

16. 03. 2018
6. rahvusvaheline eksopoliitika, ajaloo ja vaimsuse konverents

Ma ei saa oma tunnetest rääkida, mul on madal enesehinnang..

Täpselt selline mulje jäi mulle paar aastat tagasi. Kui ma olin väike poiss, oli täiesti normaalne, et inimesed minu ümber moraliseerisid, hindasid ja sildistavad teisi inimesi, sageli puuduvaid ja mõnikord isegi neid, keda nad isiklikult ei tundnud. Kuulsin erinevaid silte – isekas, bordell, laisk, saamatu... Ja kui mitte silte nendele inimestele, siis vähemalt nende välistele ilmingutele – rumalus, valed, kriipsud. Kui see oli mulle adresseeritud, siis ma ise sageli uskusin seda ja see oli osa minu sisemisest minapildist. Minu enesehinnang.

Uskusin seda, sest polnud põhjust kogenud täiskasvanuid mitte usaldada. Vaevalt suutsin ma imiteerides õppida endast, oma tunnetest ja väärtustest rääkima, kui mind ümbritsevad inimesed seda ise eriti ei teinud. Ja siis kellelt ma saaksin seda õppida, eks? Selle asemel õppisin hindama ja märgistama jäljendamise teel. Ja mitte ainult teised, vaid ka ise. Aga ma ei süüdista selles kedagi. Me kõik oleme peeglid ja räägime nii, nagu meid ümbritsevad inimesed lapsepõlves rääkisid.

Umbes kaks aastat tagasi tegin ma teadliku otsuse see ahel katkestada ning inimesi ega nende tegusid enam mitte hinnata ega sildistada. Või vähemalt püüan nii hästi kui suudan. Mitte ainult endale, vaid peamiselt oma lastele. Mul polnud aimugi, kui raske see saab olema. Olin sellesse mudelisse nii sügavalt juurdunud, et see nõudis vähemalt esialgu palju teadlikku tööd ja mõtlemist, mida ma tegelikult räägin ja kuidas seda teisiti öelda. Kui ma seda enam enda kohta lausega öelda ei oska, siis vähemalt proovin asjaliku kirjeldusega ilma hinnanguta. Noh, see on mõnikord komistuskivi. Ärge esitage oma isiklikku hinnangut faktina. Avastasin, et endast rääkides ei riku ma midagi ära. Ja kui ma ei tea, kuidas seda teisiti öelda, siis leian, et vahel on parem vait olla

Ma pean seda praegu iseenesestmõistetavaks, eks ole kui ma panen kellelegi sildi (näiteks ütlen lapsele "sa oled ulakas"), on see rohkem teavet minu kui lapse kohta. Keegi teine ​​võib öelda, et tal pole lapsega või tema tegemistega vähimatki probleemi. Kuidas siis on? Kas see on "paha mees" või mitte "paha mees", kui need kaks ei nõustu? Minu arust mitte kumbki. Ta on ennekõike inimene. Ja "paha mees" on lihtsalt subjektiivne hinnang, mis annab teavet hindaja kasvatuse ja väärtuste kohta. Sellest, et tal on probleem, et miski teda häirib.

Kui ma kritiseerin ja sildistan, siis olen mina see, keda miski häirib. Mul on probleem. Miks siis mitte seda tunnistada ja selle asemel, et last hinnata ja enda probleem talle üle kanda, mitte lihtsalt öelda, et miski häirib mind ja mul on millegagi probleem?

Proovin mõnda näidet "tõlkega":

– Sa oled ulakas – ma vihkan seda, mida sa just tegid.
– Sa oled valetaja / sa valetad – mulle ei meeldi, mida sa räägid. Ma ei usu seda.
- Sa oled isekas. Mul on kahju, et sa seda mulle ei laenanud, aga ma mõistan sind.
– Sa oled ebausaldusväärne – ma ei saa sinu peale loota.
– Sa oled bordell – ma vihkan siin laiali laotatud asju.
– Sa oled tubli – ma peaksin selle lõpetama.
– Sa möirgad nagu paavian — Su kisa häirib mind / ma vajan siin rahu.
– See on rumal – ma ei saa sellest aru. Tahaksin teada, mida sa mõtled.
– See on igav – ma ei naudi seda

Kas tunnete erinevust? Ja mida tahaksite lapsena oma vanematelt parema meelega kuulda? Või äkki isegi täiskasvanuna partnerist? (Need suhtlusmallid kajastuvad loomulikult ka partnerite suhtluses).

Piisas, kui hakkasin ennast muutma ja ei läinudki kaua aega, kui see muutus kajastus mu ümbruses absoluutse loomulikkusega. See ei õnnestu alati 100%, kuid see ei pea olema täiuslik, eks? Gábi ja Ríša räägivad nüüd palju rohkem endast ja oma tunnetest. Tihti kuulen neilt enda lauseid. Kui nad ikka midagi sildistavad (mida ei saa teiste pereliikmete mõjul ära hoida), küsin vahel, miks nad nii arvavad ja mis neid selle juures häirib. Nüüd on meie vahel palju rohkem empaatiat ja mul on selle üle väga hea meel.

Sarnased artiklid