Nähtust, mida tunneme lühendi MIB all, ei räägita ainult ookeani taga. Inimesed, kes on nendega kokku puutunud ja ei karda avalikult sõna võtta, ilma et neid hulluks peetaks, kirjeldavad "terrorismiagente" kui mustas ülikonnas või sarnase välimusega lennuvormis mehi. Nende pead varjab alati müts või sõjaväeline müts, nad näitavad end võltsitud, kuid ilmselt tõeliste sõjaväe- või valitsusdokumentidena.

Üksi käiakse harva – pigem kahekesi või kolmekesi. Külastajatelt, keda see "õnn" kindlasti ei huvitanud, nõuavad nad fotosid või muud tõendusmaterjali, mida nad enda sõnul laboris põhjalikult läbi uurivad. Nagu me juba hästi teame, ei ole laboreid ja dokumendid või sertifikaadid on võltsitud. Juba 1967. aastal olid USA õhujõud sunnitud tunnistama "terroriagentide" olemasolu ja teatama ka nende ebaseaduslikust tegevusest. Kes see siis on?! Toonane Pentagoni pressiesindaja kolonel G. Freeman ütles: "Siiski ei ole nende inimeste ja USA õhujõudude vahel mingit seost."

Ja nüüd kolime Bridgeporti, Connecticuti osariiki. Seal oli kontor Rahvusvahelise Lendavate Taldrikute Keskuse asutajal Albert K. Benderil. Ka tema sai peagi omast käest teada, et salapärane MIB ei asu ainult muinasjuttude vallas.

Peale nii-öelda suure suuga väidet: "Ma olen selle nähtusega tegelenud ja mul on vastus." ja see jätkub väitega: "Ma tean, kust UFO-sid otsida." avalikkus ootas põnevusega, mis juhtuks järgmisena. Aga – me ei õppinud tema enda ajakirjast Space Revue suurt midagi. Ajakirja viimases numbris tegi see ufoloog salapärase avalduse: "Lendavate taldrikute mõistatus pole minu jaoks enam mõistatus. Ma tean tema päritolu, kuid igasugust teavet nende kohta hoitakse kõrgemate ametnike korraldusel saladuses. Kavatsesime kogu asja avaldada, kuid tulenevalt saadud info iseloomust peame kahjuks vabandama, et seda praegu ei teinud. Soovitame kõigil UFO-uuringutega seotud isikutel tegutseda ülima ettevaatusega!"

Mis juhtus pommitusliku avalduse ja selle eitamise vahel? Sellest polnud isegi aastat möödas, kuid Albert Bender ei tahtnud sellest aastaid rääkida. Meie ja avalikkuse õnneks avaldas Albert raamatu "Lendavad taldrikud ja kolm meest mustas", kus ta selgitas põhjuseid, miks ta tegi UFO-teema tema jaoks tabuks. Tema raamat loeb tõelist õuduslugu. Tema väite tõest räägib ka tõsiasi, et paljud nägid kolme musta riietatud kuju juba kaugelt...

Ühel päeval andis ta kolleegile ülevaatamiseks avaldamiseks valmis materjali ja nii algasid Ameerika ufoloogi veidrad hädad. Õhtul, kui pimedaks läks, läks ta magama. Ruumis polnud valgust, nii et ta pidi silmi pingutama, et märgata ootamatult pimedusse ilmunud varjukujusid. Järk-järgult kerkisid koletisest välja kutsumata külalised ja Albert tundis lõpuks ära, et neil on mütsid pähe visatud ja nad on musta riietatud. Nende silmad lõid ühtäkki särama nagu välk. Nad kinnitasid need jäigalt Benderi külge ja ta tundis peaaegu piinavat valu. Samuti väitis Bender, et vahetult pärast kontori avamist avaldati talle psühholoogilist survet. Väidetavalt hakkas ta juba siis saama telepaatilisi hoiatusi UFO-uuringutest loobumiseks.

Väidetavalt ei olnud see juhtum esimene ega viimane. See tundmatu jõud oli teda mitu korda hirmutanud. Nagu tahaks ta teda psühholoogilise terroriga hävitada. Ühel päeval tuli ta koju ja ronis trepist oma tuppa. Eikusagilt kerkis ruumis oleva koletise seest välja sinakas valgus. Samal ajal aimas ta, et keegi või miski on sees. Pärast tuppa astumist nägi ta, et ühest nurgast tuleb salapärane valgus ja selle sinaka valgusallika keskel oli täiesti määratlematu asi. Kuigi ta tundis suurt hirmu, ei kartnud ta rääkida. Intensiivne valgus tuhmus ja pimedusest vaatasid talle otsa vaid kaks hõõguvat silma. Õnneks kadusid needki mõne aja pärast...

Tekib oluline küsimus – kas ufoloogist ei saanud just mingi hallutsinatsiooni ohver? Või oli ta hüpnoosi mõju all? Bender väidab, et ta "kuuls kõike oma peas". Tegelased ei rääkinud. Albert eelistas vaikida sellest, mida MIB oli talle lendavate taldrikute tegeliku päritolu kohta rääkinud. Ta oli nendest kohutavatest stseenidest aga nii kohkunud, et saatis kohe oma organisatsiooni laiali ja lõpetas Space Revue avaldamise.

Tunnistan, et olen kahjumis. Kätt ma sel juhul ilmselt tulle ei paneks, aga miks Bender nii hirmul oli, et peale pommitutvustust tuli ainult ballasti? Miks ta oma organisatsiooni nii ootamatult laiali saatis? Miks ta oma ajakirja toimetamise lõpetas? Palju küsimusi, vähe vastuseid. Olen kaua kaalunud, kas avaldada see fantastiline sündmus Sueneé lehtedel, kuid ma loodan meie lugejate nutikusele, et nad ise otsustavad. Ma ei taha olla nagu teadlased ja eksperdid, kellel on kohe vastus kõigele ja kõigele...