Igas enam-vähem üksikasjalikus aatomi- ja tuumafüüsika õpikus on kirjeldatud klassikalist elektronide kahe pilu läbimise katset. Kuna paljud selle saidi külastajad ei pruugi olla füüsikud, tuleb teha lühidalt tuletage meelde selle katse olemust.

Nii et kas inimene võib läbi seina kõndida? Katse..

Teeme suhteliselt laia ekraani, lõikame sellesse kaks pilu, asetame vertikaalselt, asetame selle ette elektronemitter ja taha ekraani. Nüüd lülitame radiaatori sisse. Kui sulgeme eelnevalt ühe pilu, siis väljuvad elektronid läbivad ülejäänud augu ja ekraanile ilmub vertikaalne riba. See tähendab, et nad käituvad nagu väikesed pallid või liivaterad.

Loogiliselt võttes – kui avastame teise pesa, peaks esimese pesa kuvamise kõrvale ekraanile ilmuma teine ​​riba. Ehk siis meie igapäevase loogika järgi. Mikromaailmal on aga hoopis teine ​​loogika. Kui avastame teise pilu, muutub ekraanil olev pilt dramaatiliselt – nüüd täitub kogu ekraan vahelduvate heledate ja tumedate ribadega, mille heledus väheneb järk-järgult ekraani keskelt selle servani.

Nähtuse seletus

Füüsikud selgitavad seda nähtust järgmiselt: elektron ei ole väike pall, nagu arvati 19. sajandil, vaid elektromagnetvälja laine, mille intensiivsus väheneb allika maksimumist lõpmatul kaugusel nullini. Erinevates tingimustes võib see laine avalduda erineval viisil, näidates täiesti erinevaid omadusi. Mõnikord võib see avalduda puhtalt laineliste omadustega lainena ja mõnikord aine omadustega osakesena (või kehana).

Kui elektron läbib üksiku pilu, avaldub ta osakesena ehk näitab meile oma diskreetseid omadusi. Kui teine ​​pilu avaneb, hakkab elektron käituma lainetult, joonistades ekraanile interferentsmustri, mis on omane ainult lainetele, aga mitte osakestele. Teadlased pole välja selgitanud, miks see nii juhtub. Seetõttu aktsepteeritakse seda fakti tänapäeval lihtsalt sellisena, nagu see on, püüdmata seda seletada.

Vähesed teavad, et sellel katsel on järg. Veelgi enam, nii ebatavaline jätk, et annab nii hämmastava tulemuse, mis ei sobi kõigi objektiivse reaalsuse seadustega, mida üheski füüsikaõpikus ei mainita. Katse jätk on järgmine.

Eksperimendi jätk

Kui inimene seisaks ekraani ääres, siis kahest pilust tekkiv pilt ei muutuks enne, kui inimene on ära pööratud, kuid niipea kui inimene pilusid vaatas, kaotaksid elektronid kohe oma laineomadused ja hakkaksid ilmuma. Diskreetsete osakeste radadena, st kahel pilul, ilmuvad ekraanile! Niipea, kui vaadatakse kõrvale, saavad elektronid oma laineomadused tagasi ja interferentspilt hakkab uuesti ilmnema.

Nii muutis inimene elektroni olemust lainest osakeseks pelgalt vaadates. Aga kuidas saab inimmõistus elektronidele mõjuda, millise mehhanismiga? See nähtus inimteadvuse jõust mateeria üle ei mahu hästi tänapäeva teaduse raamidesse, mistõttu teadlased ei üritagi sellest rääkida.

Minu selgitus nähtusele

Siin on minu selgitus sellele nähtusele. Paljudes oma artiklites siin ja mujal rõhutan järgmist: Inimene saab energiat oma elutegevuseks mitte ainult toidust, vaid ka füüsilisest vaakumist ehk nagu varem nimetati – eetrist. Energia ei saa eksisteerida iseenesest, see vajab alati mingit kandjat. Eetrist energia saamine tähendab olemuse enda kätte saamist. Öösel ammutame energiat meid ümbritsevast eetrist ning päeval kasutame seda oma igapäevaste tegevuste käigus.

Selgub midagi eeterliku hingamise sarnast: öösel hingame sisse, päeval välja. Aga kuidas me öösel üles pumbatud eetrit täpselt kasutame? Igas mõttes sama? Kui nii, siis on paljud inimteadvuse ilmingud võimatud. Tegelikult väljutame eetrit endast peamiselt peast ja väga olulisest osast - silmadest. See juhtub pidevalt iga sekund. Kuid meie silmadest väljuv eetri voog on nii nõrk, et see võib mõjutada ainult kõige väiksemaid ja kergemaid objekte, näiteks elektrone. Kui katsetaja seisab ekraani ääres ja pilusid vaatab, eraldub silmadest eetri voog, mis mõjub elektronidele nii, et need hakkavad avalduma osakestena. Tõenäoliselt seetõttu, et inimene ei pea end laineks, vaid ruumiliselt piiratud diskreetseks objektiks, millel on selgelt määratletud piirid. Seejärel seab see elektronid automaatselt täpselt samasse programmi.

A) elektron kui osake B) kui laine

Lisaks füüsilisele kehale on inimesel ka hing

Lisaks füüsilisele kehale on inimesel ka hing. Kui füüsilist keha võib siiski pidada mateeriast koosnevaks (kuigi see leid on minu jaoks suur küsimus), on meie hinge mateeriana võimatu ette kujutada. Hing on rohkem nagu infoväli, s.t mingi energia kondensatsioon. On olemas spetsiaalsed tehnikad, mis viivad hinge füüsilisest kehast välja (astraalprojektsioon ehk kehaväline kogemus – OBE). Kui astume oma füüsilisest kehast välja, lakkab meie vana stereotüüp füüsilise kehaga samastumisest töötamast (kuigi mitte kohe, vaid mõne aja pärast). Siis hakkame samastuma hingega ja hing, nagu ma just kirjutasin, toimib mateeria alusel. Ja kui me toimime sellises olekus elektronidele, anname neile teise programmi, materiaalse. Sel juhul piisab, kui asetate soovitud eseme lihtsalt oma hinge sisse, näiteks oma astraalkäe sisse.

Enda vaatluskogemuse põhjal olen veendunud, et meie hing (või astraalkeha) sarnaneb kujult füüsilise kehaga – käte, jalgade, kehatüvi ja peaga. Seega, sirutades astraalkätt selliselt, et soovitud objekt on täielikult selles käes, saavutame selle, et kõik selle objekti elektronid, neutronid ja prootonid muudavad oma olemuse osakestest laineks ja laine tungib probleemideta läbi kõigi seinad ja laed.

UFO röövimine

Meenutagem, kuidas pealtnägijad kirjeldavad vahel maalaste röövimist lendava taldriku – UFO poolt: laeva põhjast väljub kiir, mis võtab inimese kinni ja tõstab ta läbi selle seinte laevatekile. Meie ametlik teadus ei mõista veel selle kiire olemust. Olen kindel, et selline kiir pole midagi muud kui mingi UFO meeskonna astraalprojektsioon. Olen selles kindel, sest olen ise korduvalt oma astraaljäsemeid pikendanud kuni 10-15 meetri kaugusele. Tõsi, selle astraalkäega pole mul siiani õnnestunud midagi üle kanda, aga minu jaoks pole sellist aega veel saabunud. Pealegi õnnestus mul selles olekus mitu korda oma astraalkeha suurendada nii, et see kattis peaaegu kogu ruumi ruumi, kus ma viibisin. Mis siis, kui sellises olekus oleks võimalik üle kanda mitte ainult võõrkeha, vaid ka meie enda füüsiline keha? Siis saame võime läbida seinu ja kõik toimub füüsikaseaduste rangetes raamides.