Haridusviis muutub, muutub õpetaja roll tänapäeva maailmas. Tänapäeval ulatub haridustee koolimajadest palju kaugemale. Suurenevad võimalused, kus ja kuidas midagi õppida. Kool on järk-järgult muutumas vaid üheks paljudest valikuvõimalustest, mis meil on, ja ma arvan, et on vaid aja küsimus, millal see lakkab olemast automaatne, rääkimata kohustuslikust hariduse valikust.

Erinevate õpperessursside kvaliteet on aga kõikuv. Nii nagu on paremaid ja halvemaid koole, on ka paremaid ja halvemaid veebikursuseid või muid haridusplatvorme või asutusi. Menüüs navigeerimine muutub järjest keerulisemaks. Muuhulgas näitab see, et õppeasutuse kvaliteedi hindamine on väga subjektiivne ja objektiivseid meetmeid on võimatu leida.

Minu arvates on üks väheseid kriteeriume, mille järgi haridushuviline orienteeruda saab, usaldusväärsus. (Jätan tahtlikult välja nn objektiivsed kriteeriumid ehk jooksvad kvantitatiivsed hindamisandmed õpilaste, lõpetajate jms edukuse kohta). Ja siit tuleb õpetaja.

Õpetaja saab uue rolli ning kõige olulisem kriteerium õppeasutuse või platvormi valikul on usaldusväärsus

Õppeasutust või platvormi esindab just õpetaja isik ehk õpetajad. Nemad on need, kes seda esindavad ja on usaldusväärsuse kandjad. Just nemad saavad jõuda tulevaste õpilaste ja nende vanemateni. Just õpetaja, inimene, kes astub suhtesse õpilasega.

Kui nõustuda eeldusega, et haridus liigub üha enam vabatahtlike suhete valdkonda, kus õpilastel (ja ka õpetajatel) on valida, kellega koos õppida, on usaldusväärsuse funktsioon üks olulisemaid.

Väike kõrvalepõige. Jah, me võime vaielda, et meil pole koolikohustuse puhul valikut, kuid see pole täiesti tõsi. Veel on võimalus minna üle teise kooli või alternatiiv- või koduõppesse. Kuid eelkõige suureneb konkurents klassikalise kooli pärast, mis loomulikult tekitab survet, mille tõttu kooli roll enam-vähem väheneb.

Ma arvan, et see on sellest tingitud kasvab õpetaja rolli tähtsus, aga ka nõudmised tema isiksusele.

Õpetaja võtab oma õpilastele teed näitava juhi positsiooni. See on ka õppesisu kvaliteedi tagaja nii asjatundlikkuse kui ka suhtluse osas. Nad peavad mõistma oma valdkonda, kuid eelkõige peavad olema huvitavad ja oskama oma teadmisi edasi anda. Ta peab suutma sisendada õpilastesse kindlustunnet ja kasvatada enda, aga ka enda esindatava õppeasutuse või platvormi pikaajalist usaldusväärsust.

Õpetaja võtab enda kanda ühtaegu suunaja, treeneri, aga ka vahendaja rolli. Seega ei täida nad enam õppematerjali tõlgi rolli, vaid annavad õpilastele nõu, kust asjakohast teavet hankida.

Õpetaja roll muutub, õpetajaks võib saada igaüks, kes tahab õpetada ja kellel on midagi öelda

Oluline on ka see, et enam-vähem loomulikult saavad õpetajaks ka teised inimesed, kellel puudub tavapärane pedagoogiline haridus. "Paber" ei ole vajalik. Usaldusväärsus on oluline, kui soovite mainet ja tõestatud võimeid.

Õpetajaks ei saa muidugi üleöö, selleks on vaja harjutamist ja pingutust ning loomulikult üle keskmise orientatsiooni või oskusi konkreetses valdkonnas. Aga võimaluste ring, kus inimene saab juba täna õppida ennast rakendama, on tõesti mitmekesine.

Tänu sellele saavad ka lapsevanematest õpetajad (nüüd ei pea ma silmas kodutöid kirjutama sunnitud õpetajaid), sõbrad, praktikandid, teadlased, lastele ja noortele keskendunud huviorganisatsioonide töötajad jne. Ühesõnaga igaüks, kellel on midagi pakkuda ja kes tahab õppida.

Õpetaja on eelkõige juht – kuidas John Holt, Ron Paul ja Carl Rogers teda oma töö ja kogemuste valguses näevad?

Mõtiskledes selle üle, kuidas tulevasel ajastul õpetaja rolli kõige paremini haarata, tuleb mulle meelde kolm vaatenurka õpetaja rollist, mille on visandanud kolm minu lemmikautorit. Kõik nad on või olid isiksused, kes on või olid mingil kujul haridusega aktiivselt seotud.

Usun, et leiate nende mõtetest inspiratsiooni

1.) Õpetaja peab võimalikult kiiresti mängust välja saama, ütleb John Holt

Omapärane pedagoog ja kirjanik John Holt ta väidab, et hea õpetaja tunneb ära selle järgi, et tema õpilane ei vaja teda peagi.

Holti sõnul "alati iga õpetaja esimene ja tähtsaim ülesanne aidata õpilasel iseseisvuda, õppida olema iseenda õpetaja". Sellest järeldub, et õpetaja annab õpilasele eelkõige õige tehnika antud valdkonnas arenemiseks, soovitab kvaliteetseid ressursse ja aitab orienteeruda.

"tõeline õpetaja"nagu Holt ütleb: "ta peab alati püüdma end mängust välja saada."

Selle tuntud pedagoogi sõnul pole õpetaja mõeldud õpilastele teadmisi jagama. Eelkõige peaks õpetaja õpetama õpilasi kasutama teadmisi, arendama oskusi juba õpitu põhjal, süvendama äsja omandatud võimeid. Holt toob väga konkreetse näite, mida ta oma tšelloõpetajalt ootab. "Mida ma oma õpetajalt vajan" ta ütleb, "mitte standardeid, vaid ideid, kuidas saaksin juba tuttavatele standarditele lähemale jõuda."

Muide, John Holt ei olnud koolitatud õpetaja. Kuid õppimine meeldis talle. Ta on ilus näide inimesest, kes otsustas õpetada ja harida nii lapsi kui ka täiskasvanuid, kuigi tal polnud üldtunnustatud standarditele vastavat kvalifikatsiooni.

Pärast esmaseid õpetamiskogemusi jäi Holtile mulje, et traditsiooniline autoriteetse õpetamise meetod ei tööta ning hakkas järk-järgult jõudma koduõppesse ja koolitamata. Kogemus ja huvi laste arengu vastu ajendasid teda otsima mittejuhitavaid õppevorme, ilma alandava hindamise ja pideva võrdlemiseta. Teisisõnu keskendus ta laste isiksuse ja oskuste arendamisele, selle asemel, et neid etteantud malli järgi vormida.

2.) Õpetaja on juht, kes juhib eeskuju, ütleb Ron Paul 

Ron Paul, Ameerika arst, kirjanik ja ennekõike tuntud libertaar, esitab väljakutse õpetada õpetajatele juhtimisoskusi.

Tema nägemuse kohaselt seisneb juhtimine peamiselt enesedistsipliini ja oma elu ning teatud määral ka ümbritseva eest vastutuse võtmises.

See on loomulikult seotud ka juurdepääsuga haridusele. Õpetaja, juht, arendab õpilastes võimet võtta vastutust oma hariduse eest. Oluline on see, et seda ei tehtaks mitte range koolidistsipliini kehtestamise või õpilaste leidliku hindamise ja võrdlemise süsteemi abil, vaid õpetaja eeskujul. Muidugi seab see õpetajatele hoopis teistsugused nõudmised.

Õpetaja peab olema ise juht, tal peab olema loomulik autoriteet. Ta ei otsi austust, kuid näitab eeskuju. Ameerikas kutsutakse seda "juhtimine sõna ja teoga", teeb juht seda, mida ta teistelt palub. õpetaja"ei kipu teisi ritta ajama,"ütleb Paul, kuid "ta juhib oma eeskuju."

Paul juhib tähelepanu sellele, et juhtimine ei ole see, mida me tavaliselt näeme poliitikute ja võimupositsioonil olevate inimeste puhul, kes sunnivad kuulekust funktsiooni või jõuga ähvardades. Ta peab juhtimist igapäevaseks pingutuseks muuta ümbritsevat maailma enda jõududega paremaks, mille abil saame inspireerida teisi, kes võivad meiega ühineda. Kindlasti pole asi ajalehefotodes ja enesetähtsuse näitamises.

"Juhtimise olemus", nagu ta ütleb, "on enesemobiliseerimine ja enesejuhtimine, mille kaudu on meil võimalus selgitada teistele, miks me teeme seda, mida me usume."Lisaks, ja ma pean seda oluliseks, on tema sõnul juhtimine"pühendumust"ja ka võime"mõistab vabaduse filosoofiat ja oskab seda rakendada konkreetsetel teoreetilistel ja praktilistel juhtudel."

Kokkuvõtteks võib öelda, et Ron Paul soovib õpetajaid, kes kasvatavad vastutustundlikke juhte, kes vastutavad enda ja loomulikult ka oma hariduse eest. Tulevased juhid saavad töötada kogukonna hüvanguks, sest nad tunnevad seda teatud kohustusena, oma annete rakendamise loomuliku viisina. Samas ei hakka nad mõistma juhtimist kui võimu teostamise viisi, sest austavad vabadust kui üht kõrgeimat väärtust.

3.) Õpetaja loob õpilastele turvalise ruumi iseendaks saamiseks, soovitab Carl Rogers

Carl Rogers, keda võite tunda humanistliku psühhoterapeudina, läheneb sellele erinevast vaatenurgast. Tema sõnul on õpetaja peamine roll luua turvalisuse, mõistmise ja usalduse õhkkond ning võimaldada seeläbi õpilastel kasvada.

Nagu Rogers ütleb, on see selleks, et lubada neil olla nemad ise. Rogersi sõnul on igal elusorganismil potentsiaal kasvada, tal on kõik vajalikud ressursid ja samal ajal kaldub ta oma olemuselt loomulikult kasvu poole. Ühesõnaga, oleme oma olemuselt sellised. Õpetaja on selleks, et aidata õpilastel seda potentsiaali arendada. See ei tähenda muud, kui seda, et ta toetab neid nende endi ettevõtmistes, isegi kui esmapilgul tundub, et nad ei ole õppimisest huvitatud.

Toetamine Rogersi kontseptsioonis tähendab tegelikult seda, et õpetaja toetab tingimusteta õpilasi selles, mida nad teevad, mida nad ise teha tahavad. Nad ei püüa neile midagi peale suruda ega nendega kuidagi manipuleerida, isegi heas usus, et see oleks nende nö kasuks. Rogers ei taha õpilasi kuidagi sundida, ta ei taha neile isegi liiga palju üksinda õppematerjale pakkuda, kui nad seda ise ei küsi. Ta peab igasugust õpilaste hindamist või nende omavahelist võrdlemist kahjulikuks. Sellel pole midagi pistmist õppimise, kasvamisega.

Kui õpetajal õnnestub Rogersi sõnul luua kasvu soodustav keskkond, siis „õpilane õpib omal algatusel, ta on originaalsem, tal on rohkem sisemist distsipliini, ta on vähem ärev ja vähem kontrollitud teiste poolt."Ja mis veelgi enam, õpilastele meeldib"nad muutuvad enda eest vastutustundlikumaks, nad on loovamad, paremad suutma kohaneda uute probleemidega ja oluliselt paremini koostööd teha."

On huvitav, kuidas Rogers nõustub omal moel kahe autoriga, kellest ma eespool kirjutasin, mis puudutab individuaalse vabaduse kontseptsiooni. Ta tähendab talle"iga inimese õigus kasutada oma kogemusi omal moel ja avastada neis oma tähendus."See on tema sõnul"üks elu väärtuslikumaid potentsiaale."

Rogers unistas, et tema empaatiline ja vägivallatu lähenemine inimestele leviks kõikidesse inimsuhete valdkondadesse. Ta uskus, et kui lubame inimestel saada iseendaks, muutuvad inimesed üksteise suhtes tundlikumaks, väheneb vägivald ja kurjus ning inimkond liigub kõrgemale olemise ja vastastikuse kooselu tasandile. Rogers näeb inimest liialdatult saarena. Ja kui inimene on "valmis olema tema ise ja kui tal lubatakse olla tema ise,"saab Rogersi sõnul"ehitada sildu teistele saartele."

Kas seda on vaja lisada? Võib-olla kõlab see teile praegu naiivsena, kuid teadke, et Rogers elas seda tõesti ja seda, mida ta jutlustas, tegi ta ka ise. Ja tal see õnnestus. Miks siis teised ei võiks? Tasub proovida, mida sa ütled?