Ilma gravitatsioonita poleks universumit sellisena, nagu me seda teame. Selle mehhanism pole veel lõplikult teada. See tundub esmapilgul nii ilmne: see hoiab meid Maal, nende orbiitidel olevaid planeete ja galaktikaid koos.

Seda, et materiaalsed kehad tõmbavad üksteist, tunnistas Isaac Newton juba 17. sajandi lõpus. Einsteini relatiivsusteooria järgi on see aga veidi keerulisem:  Gravitatsioon ei toimi otseselt subjektide vahel, vaid keha mass deformeerib ainult ruumi ja aega. Seetõttu on universumis lohud ja punnid. Keha tekitab depressioone, mis väljenduvad massitõmmetena. Selle teooria testimiseks otsivad teadlased nn gravitatsioonilaineid. Seda tuleks kiirata kiirendatud massiga. See levib ruumis valguse kiirusel.

Seletamata jääb ka osakese olemasolu, mis oleks energia kandja, nagu ka ülejäänud kolme põhilise füüsikalise jõu puhul. Mõned teooriad eeldavad nn gravitonid. Kuna aga edastatav võimsus on väga väike, ei olnud võimalik tegelikku olemasolu tõestada graviton. Miks gravitatsioon võrreldes ülejäänud kolme põhijõuga nii nõrk on, ei suuda teadlased ka tõestada. See põhjustab tõsiseid probleeme ka füüsilistes mudelites. Need on kõik vastuseta küsimused.

Gravitatsioon on ja jääb praegu mõistatuseks!

[viimane uuendus]

Seisma: Pärast aastakümneid kestnud ebaõnnestunud katseid jõudsid teadlaste pingutused gravitatsioonilainete püüdmiseks 2015. aastal lõpuks lõpule, kui septembris ja detsembris õnnestus LIGO instrumendiga gravitatsioonilaineid püüda. Seni olid vaid kaudsed astronoomilised vaatlused, mil gravitatsioonilainete emissioon seletas väga täpselt neutrontähtede süsteemides täheldatud energiakadusid.

LIGO eksperiment ei võimalda veel määrata lainete levimise suunda. See koosneb ainult kahest töökohast USA vastasotstes, kuid suuna määramiseks on vaja kolme töökohta. Paremaid vaatlusi võib oodata siis, kui teine ​​detektor on ühendatud kuhugi täiesti erinevasse kohta (vahemaa mängib rolli). Saksamaa, Austraalia ja India töötavad uute detektorite kallal.