Pärast koolist saabumist toob Ríša mulle mõne aja pärast alla kirjutamiseks süüdlasliku pilguga märkmiku, millel on sedel, mis algab klassikalise punase läbikriipsutatud "V"-ga, mida kindlasti teate ka lähedalt: "DÚ on kadunud raamatulehel: 9. Ríšat ei ole tavaliselt tundideks ette valmistatud".

Kas need kommentaarid ja hinnangud sulle kunagi ligi hiilivad? See on minu jaoks juba pidupäev. Ríša teeb peaaegu kõik ülesanded ise, ma lihtsalt pakun ette abi, aga jätan selle tema teha. Ja kui see juhuslikult ei õnnestu, on see punane noot üle mitme rea ja kurb pilk esimese klassi õpilaselt, kes selle siis mulle alla kirjutama viib. Kodutööd võtsin lastele vabatahtliku ülesandena koolis arutlusel olevate asjade harjutamiseks. Kuid millegipärast võtab õpetaja seda õppetööks ettevalmistamise kohustuslikuks osaks, mida tuleb lastele (ja seega osaliselt ka vanematele) peale suruda.

Pean meie pere kodust vaba aega pühaks ja olen veendunud, et kellelgi pole vähimatki õigust seda kuidagi kontrollida ega piirata. Ja see hõlmab ka DÚ-ga kooli. Otsustasin, et seekord ei vasta ma ainult õpetaja märkusele allkirjaga, vaid uurin, kuidas see kõik juriidilisest aspektist käib, õigemini kuidas see toimima peaks. Nii takerdusin algõpetuse teooria õppimisse nii, et mu vastusel oli pea ja kanna, mitte ainult laks.

Seega võtsin endale teadliku vastuse andmiseks hoolega tutvuda haridusseaduse ja hariduse raamprogrammiga. Seda tehes tegin iga kord hoolega paberile märkmeid ja ridu, kui kooliseadust ja RVP-d lugedes seoste "kodutööga" kokku puutusin ning lugesin siis lõpuks kõik kokku.

Mitte kordagi, sõbrad! Sealt ei leia ainsatki mainimist kodutöödest. Samuti ei leidnud ma nende kohta ühtegi sõna Reichi kooli koolireeglitest. Aga kui see ka oleks, siis see ei kehtiks, sest kooli kodukord peab olema kooskõlas haridusseadusega ja see ei saa panna uusi kohustusi, mis ületavad selle. See võib täpsustada ainult olemasolevaid kohustusi, näiteks tundide algust, tundide puudumise vabandamist jne. Seda märgib isegi haridusministeerium oma juhistes direktorile kooli kodukorra loomise kohta, öeldes, et kooli kodukord ei saa mingil viisil segavad laste vaba aega ja need kehtivad ainult õpetamise kohta.

Lõpuks vastasin õpetaja Ríši kirjale, tänades teda teabe eest, ja küsisin, mida DÚ õpetaja kohustuseks peab. Sain vastuse, et arutame seda nädala jooksul lastevanemate koosolekutel.

Niisiis küsisin lastevanemate koosolekutel, kuidas õpetaja kodutöö kohustusesse suhtub. Õpetaja sõnul on need kohustuslikud, sellega, et semestri 15 unustatud ülesande eest saab klassijuhataja noomitus ja kordamise eest seega noomitus. Märkasin, et ma ei leia kooli kodukorrast midagi sellist ja ta küsis, mille alusel õpetaja õpilastele sellise kohustuse pani, sest ma ei saanud sellest aru. Õpetaja märkis, et ma olin esimene, kes sellise küsimuse esitas ja see on tõsi, et see pole kooli kodukorras, kuid DÚ on kohustuslik, lähtudes kooli sisekorrast, omamoodi kokkuleppest pedagoogide ja asetäitja vahel. direktor võimalike sanktsioonide kohta, mida see muidugi kuskil kirjas ei ole. Ahhetasin seost "koolisisesed eeskirjad".

Meenus järgmine analoogia:

– Härra autojuht, kui teate, miks me teid peatasime?
- Mul pole õrna aimugi
– Sõitsite kiirusega 46 km/h, seega saame maksimaalse kiiruse 1000 km/h ületamise eest trahvi 45 CZK.
– Aga siin pole märki, nii et seaduse järgi on siin maksimaalne lubatud kiirus 50 km/h. Mis on siis minu kohustus mitte ületada seda 45kh/h?
– No seaduses võib öelda, et 50, aga meil on selline sisemäärus, et trahvime alates 45 km/h.
– Ja kas ma võin teie retsepti kuskilt lugeda?
– Ei, ei, me leppisime jaamas ülemusega nii kokku.

Nii suhtusin ma lastekasvatuse raamatusse. Kas see tundub kaugeleulatuv? Kuidas see erineb?

Võib tekkida küsimus, miks ma lahendan poolaastas 15 ülesande limiiti (seda enam, et Ríšal oli ainult 4). Tegelen sellega, sest see häirib mind põhimõtteliselt. Kuidas keegi hävitab XNUMX. klassi õpilase algse õppimisrõõmu kohati mõttetute kohustustega harjutada asju, mida ta juba teab või täiendada koolis vähe käsitletud ainet, isegi sanktsioonide ähvardusel, mida tal siis enam ei ole. sisemise motivatsiooniga ja õppimine puhtast õppimisrõõmust, palju ühist. Kuidas peaks see laste jaoks mõttekas olema?

Vahetasin õpetajaga veel paar meili. Viimases põhjendas ta kooli kodukorra punkti "õpilased on kohustatud järgima õpetajate juhiseid". Ma ei ole veel saanud oma kommentaarile kirjalikku vastust, et see on kontekstist välja rebitud, sest seal määruses on ka lisa "Õigusnormide ja kooli kodukorra kohaselt välja antud juhend õppejõududele". Need DÚ ei ole kooskõlas kooli kodukorra ega seadusandlusega, mis selliseid kohustusi kuskil ei sätesta.

Õpetaja püüdis mind aga riietusruumist kinni ja ütles, et pärast direktori asetäitjaga kokkulepet ta sellele meilile enam ei vasta ning kodutööd on alati tehtud ja tehakse ka edaspidi. Punkt. Siit tabas minu jaoks klõps, kui palju seda süsteemselt rakendatakse kohustuslike ED-dega ja kui palju mõned õpetajad sellest kinni peavad, sest mõnikord ei kujuta nad ette maailma ilma kohustuslike ED-deta.

Teatasin juba õpetajale, et kui me järeldusele ei jõua, võime proovida abi paluda koolidirektorilt, kes võiks asja rohkem valgustada. Nii juhtuski. Saatsin direktorile küsimuse vastavalt seadusele 106/1999 Coll. vaba juurdepääsu kohta teabele kirjeldas ta hetkeolukorda ja küsis, kas kodutööd on tema koolis kohustuslikud ning kas nende mittetäitmist on võimalik karistada distsiplinaarkaristusega.

Direktor kaitses õpetajat, öeldes, et minu arvamust, et DÚ on vabatahtlik, ei võeta arvesse. Seega saatsin veel ühe küsimuse, milles küsisin, millise õigusnormi alusel peab DÚ seda täitmisele pööratavaks kohustuseks. Direktor vastas, et ta ei ole sellisest seadusesättest teadlik, kuid selline nõue pole ühegi seadusega vastuolus. Aga paraku (õigemini jumala eest) see avalikus halduses, kuhu kool kuulub, nii ei toimi. Kedagi ei saa sundida kohustustesse, mida seadus ei pane – vt näiteks ülaltoodud võrdlust trahviga.

Pärast juristi nõuandeid ja abi saatsin härra direktorile järgmise vastuse. Usun, et see võib kedagi teist aidata, seega panen selle siia tervikuna:
--------------
Tere, härra direktor.

Te võtate oma vastuse minu küsimusele kokku sellega, et ülesannete väljatöötamise nõue ei ole seadusega vastuolus, kuid te ei toeta seda väidet millegagi.
Mis puudutab asja õiguslikku külge, siis kool on riigihaldusorgan, s.t temale kehtivad kõik haldusseadustikus sisalduvad haldusorganite tegevuse põhimõtted. Üks nendest põhimõtetest on nn seaduslikkuse põhimõte (haldusseadustiku § 2 lõige 2), mille kohaselt haldusorgan rakendab oma volitusi ainult neil eesmärkidel, milleks see on seadusega antud, ja ainult ulatuses milles see talle usaldati. Seega ei ole võimalik panna kohustusi, millel puudub seaduses selgesõnaline alus. Õpilaste koolis kasvatamise ja kasvatustulemuste hindamise eeskirjad sisalduvad koolide ja koolide klassifikatsiooni eeskirjas ning need ei tohi olla vastuolus ka haridusseadusega. Jällegi ei tohi see sisaldada kohustusi väljaspool selle ulatust. Haridusseaduse kohaselt on kooli tegevusala piiratud ainult õppeperioodiga. Seda silmas pidades olen kindel, et kohustuslike kodutööde seaduslikku ankurdamist pole, kuigi nende ülesandeid on aastaid kogetud. Seetõttu ei ole eeltooduga seoses isegi võimalik, et "kodutöö" andmise korral on selle ettevalmistamine sanktsiooni ähvardusel nõutav.

Lõppkokkuvõttes nõustute sellega ka ise, kui kirjutate oma vastuses, et seadusesätet, mis kohustaks kooli määrama õpilastele peale tundide lõppu sooritatavaid kohustuslikke töid, pole. Kui aga seda kohustust oma õpilastele endiselt nõuate, on kohane, et kool kui riigihaldusorgan saab seda õiguslikule alusele viidates kaitsta.

Kui ma vaatan seda ainult keskmise isa vaatevinklist, siis kodutööd tungivad meie pere eraajale ja see häirib mind. Mu pojale meeldib neist mõnda teha ja kui ta tahab, aitan teda hea meelega. Mõningaid ülesandeid ta aga täita ei taha ja minu potentsiaal sundida teda nendega tegelema segab ka meie suhet. Mis mind ka häirib.

Psühholoogide seisukohalt on sanktsiooniähvardusest tulenev kohustus väline motivatsioon, mis pikemas perspektiivis ei toimi ja hävitab sisemise motivatsiooni. Sellest välisest motivatsioonist lähtuvalt täidab laps ülesandeid hirmus karistada saada, mitte niivõrd sellepärast, et ta ise midagi õppida tahaks. Tahaksin, et mu poeg säilitaks õppimise ja enesetäiendamise soovi nii kaua kui võimalik, ja mulle ei meeldi näha, kuidas selle loomuliku õppimissoovi ja õppimisrõõmu hävitab oletatav kohustus teha DÚ-d, mida sunnib peale hirm. karistusest. Võib-olla teate, et näiteks kodutööd on Soomes üldiselt kaotatud, kuid Soome on siiski pikka aega olnud õpilaste ülemaailmsete saavutuste edetabeli tipus (kui olete huvitatud, pakun hea meelega allikaid kõigile minu väited). Nii et tööalaselt ja isiklikult on kodutöö kui kohustus minu jaoks kaitsmatu.

Saan aru, et osad vanemad nõuavad ikka oma õpilastelt kodutöid. Seega ma ei nõua nende sisenemise kui sellise täielikku tühistamist. Ainus, mis mind häirib, on kohustus ja distsiplinaarkaristuse oht. DÚ salvestamine vabatahtliku praktikaülesandena enda täiendamisest huvitatud õpilastele tundub mulle kompromissvariandina, mis säilitaks ka nende sisemise motivatsiooni ning õppimis- ja arenemissoovi. Aga mulle ei meeldi, kuidas kodutööde läbisurumisel kandub kooli hariduse andmise kohustus minu kodule ja seega ka mulle. Usun, et vabatahtliku kodutöö kompromisslahendusega nõustuks enamik asjaosalisi. Mina isiklikult tervitaks teda avasüli.

Mul oleks väga hea meel, kui teie kool oleks edumeelne, õpilaste ja lapsevanemate suhtes sõbralik, õpilaste individuaalsust austav ning neid õppimises toetav ja motiveeriv muul viisil kui kohustused ja karistused. Kui see oleks kool, kus õpilastele meeldib käia, kus neile meeldib õppida ja neid ei peaks karistama hirmutundega. Tahaksin uskuda, et tunnete samamoodi. Minu jaoks on kodutöö (eba)kohustus täiesti fundamentaalne teema, millega soovin edasi tegeleda seni, kuni saan oma küsimustele rahuldavad vastused või rahuldava lahenduse.
Eelistaksin kindlasti teiega üksmeelele jõuda. Huvi korral võtan hea meelega vastu kutse isiklikule kohtumisele, kus saaksime selgitada võimalikud lahendused ja edasine tegevussuund.
Soovin teile edukat päeva.
-----------------

Direktor ei vastanud sellele meilile. Nii ma kahe nädala pärast helistasin ja leppisime isiklikul kohtumisel asja kokku.
Koosolekule saabus ka Ríši kooli asedirektor. Pärast umbes pooletunnist suhteliselt meeldivat arutelu viimase e-kirja punktide üle jõudsime koosoleku protokollis üheskoos järgmisele järeldusele:

"Kooli juhtkond ja isa leppisid kokku, et kodutöid ei tohi hinnata ega jõustada distsiplinaarkaristuse, sealhulgas suulise või kirjaliku noomituse ähvardusel."

Esindaja lubas jälgida, et õpetaja seda järeldust austaks, mida ta ka tegi. Ta ütles, et ei nõua enam kodutöid ja kui Ríšal neid ei ole, ei kommenteeri ta kuidagi negatiivselt ning kättemaksu pole vaja karta. Lahkusin koosolekult sooja tundega südames. Sellega, et enda eest on mõtet seista, kui õigus on minu poolel ja vaatamata esialgsele vastupanule kannatlikult vastu pidada.
Enim soojendas teda aga mõte, et Ríšal ja temaga koos paljudel teistel lastel oleks veidi toredam lapsepõlv, vähem stressi ja rohkem meelerahu vabamaks õppimiseks ja vaba aja veetmiseks ema ja isaga nii, nagu nad soovivad.

Need, kes jätkavad oma lastele kodutööde tegemist klassiruumis, saavad seda teha ka kodus. Mind ei huvita, kuidas keegi oma lastega kodus aega veedab. Aga ma ei näe ainsatki põhjust, miks see, et keegi (ja võib-olla isegi enamus) soovib oma lastele kohustuslikke kodutöid väljaspool seaduse reguleerimisala, peaks tähendama DÚ üldist kohustust kõigile teistele. Seda, kuidas me oma ühise vaba aja kodus ja tundideks valmistumisega tegeleme, võtan seda kui meie ja mitte kellegi teise asja.

Niipalju kui mina tean, nõuavad enamik vanemaid endiselt kohustuslikku DÚ-d. Need, kes on neid kogenud, soovivad neid enamasti oma lastele, sest need esindavad sageli millegi tuttava tunnetust, vastupidiselt ilma kohustusliku ED-ta maailmale, mis on tundmatu maailm, paljude jaoks võib-olla isegi täielik kaose ja anarhia maailm. Aga töötab ka ilma nendeta ja julgen väita, et palju parem - vaata näiteks Soomet. Tõenäoliselt jätkab maal jooksmist traditsiooniline kohustuslike kodutööde kallal. Üks isa ei saa seda üldiselt muuta ja see polnud ka minu eesmärk.
Kuid ma usun, et on ka palju neid, kes, nagu mina, elasid ja võib-olla elavad siiani teadmatuses DÚ (mitte)kohustuslikkuse suhtes, ja see kogemus võib anda neile teistsuguse vaatenurga.

Rääkisin Richile eelmisel nädalal uudisest. Ta silmad läksid särama ja ta lausus oma rõõmsa "paksu!".

Minu meelest on tore, kui isegi lapsed näevad, et reeglid ja seadused peaksid siin kehtima kõigile võrdselt (kui see nii on, siis jätame need nüüd igal juhul kõrvale) ja et me ei pea olema lihtsalt lambad, kes kummardavad selja. esimene kohtumine kunstlikuga "autoriteedi" või enamuse poolt.
Ríša näeb, et ma täidan oma kohustusi kodus ja tööl, sest see on minu jaoks mõistlik, millega ma juhin teda enda eeskujul enda kohustusi täitma. Aga samas viin ta ka mõttele, et kõik, mida keegi temalt nõuab, ei pea tingimata olema kohustus. Näiteks öeldi mulle "kõigepealt kohustused, siis lõbu", mis muutis tööülesannete täitmisele lähenemise suurel määral tülgastavaks, nagu ei saaks töökohustused olla samal ajal lõbusad.

Aitäh kõigile portaalist SvobodaUčení.cz toetuseks ja inspiratsiooniks. Muudate koolid ja maailma paremaks kohaks elamiseks. Aitäh teile ka grupist Probleemide lahendamine koolis, kaebused õpetajate ja koolide kohta, abi saamiseks lahenduse leidmisel. Tore on teada, et ma pole üksi.

Soovin kõigile, et koduses ettevalmistuses ja üleüldiselt oma laste kasvatamisel oleks võimalus koos lastega leida oma tee. Et nad saaksid veeta võimalikult palju meeldivaid hetki oma lastega kodus ilma tarbetu stressi ja DÚ-le survet avaldamata ning selle asemel saaksid selle aja sisustada mõne omaenda lõbusama ja loomulikuma õppevormiga vastavalt oma vajadustele. enda ja eriti laste oma valik. Ma ei taha lasta kellelgi seda vabadust endalt ära võtta ja jätkan meie ühise vaba aja kaitsmist, sest tean, et keegi teine ​​seda minu eest ära ei tee.

Aga sina ise? Hääletage küsitluses või rääkige meile kommentaarides, kuidas selle lahendate.

 Laadimine ...